Praktiline eetika

​

Eetika on mõiste, mis hõlmab enda alla mitmeid erinevaid teooriad, mis keskenduvad moraalile ning kõlblusele. Oma igapäevaelus puutume kokku eelkõige praktilise eetikaga (Applied ethics), mis tegeleb moraalsete küsimuste ja eetiliste probleemidega  erinevates valdkondades nagu teadus, meditsiiin, poliitika ja ühiskond.

Praktiline eetika pakub eetilistele küsimuste lahendamiseks kolme lähenemist – tulemuspõhine eetika (Consequentialist ethics), reeglipõhine eetika (Deontological ethics,) ja vooruseetika (Virtue ethics). Esimesed kaks keskenduvad tehtud tegevuse moraalsuse küsimusele, vooruseetika keskendub aga küsimusele, mis teeb inimese vooruslikuks (heaks).

​

Eetika puhul tasub meeles pidada, et pole olemas üheselt lahendatavat eetilist probleemi / dilemmat. Alati on sündmuses osapooled, kes kannatavad rohkem või kellele saab osaks suurem hüve ning see on täiesti loomulik. Oluline on aga ära tunda eetilist dilemmat ning osata selle üle analüütiliselt arutleda. Kui eetiline probleem on enese jaoks lahti mõtestatud, on ka lihtsam võtta vastutust, isegi kui teised inimesed ei pruugi sinuga nõustuda.

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

​

 

 

Tulemuspõhine eetika

​

Tulemuspõhine eetika on üks kahest tegudele keskenduvast eetilisest süsteemist, mis keskendub teo tulemusele. Tihti on parim valik see, mis maksimeerib head või toob kõige vähem kahju. Sedasorti eetikat on kõige parem kasutada olukordades, kui tuleb valida kahe või enama grupi huvide vahel ning võrreldes võimalikke tulemusi. Tulemuspõhisele eetikale on ette heidetud, et see õigustab halba tegu, kuni see teeb kellelegi head (näiteks varastab keegi leiba, et toita oma nälgivat peret). Hea tulemuspõhine eetika peab aga silmas kõikide osapoolte heaolu ning püüab hoiduda halbadest tegudest, mis pikapeale mõjutavad positiivset tulemust. 

​

​

Reeglipõhine eetika

​

Reeglipõhine eetika on teine tegudele keskenduv süsteem, mille jaoks kõige olulisem on teo enese eetilisus. Reeglipõhine eetika kohaselt on tegu moraalne, kui seda tehes on järgitud kehtivaid reegleid. Reeglipõhine eetika usub, et reeglid suudavad meie tegusid ohjeldada, kuni need põhinevad ratsionaalsel arutlusel. Need reeglid võivad olla mõne institutsiooni koodeksid või ka kultuuriruumis välja kujunenud tavad, mida kõik järgivad, et tagada ühiskonna normaalne toimimine. Näiteks: ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks või ära kasuta inimesi oma tahte saamiseks. Reeglipõhisele eetikale on ette heidetud, et tegemist on liialt piirava süsteemiga, mis ei luba teha asju millel võivad olla head tagajärjed. Sellegipoolest tasub uskuda, et reeglid eksisteerivad põhjusega, et kaitsta meid ja teisi kahju eest. Reeglipõhine eetika toimib kõige paremini institutsioonides, kus on kasutusel koodeksid, mida järgida. Kui koodeks puudub, tuleb see enese jaoks luua.

​

​

Vooruseetika

​

Vooruseetika keskendub küsimusele, mis teeb inimese vooruslikuks (heaks). Kuna esialgu lihtsale küsimusele vastamine osutub lähemal vaatlemisel palju keerukamaks, tuleb otsustamisel tugineda oma väärtustele. Väärtused on inimestel erinevad ning vooruseetika toimib dilemma lahendajana, olles vahekohtunik, kui tulemuspõhine eetika ja reeglipõhine eetika ei jõua soovitud tulemuseni. Küsides endalt "kas mina teeksin seda?", määrab eetilise dilemma lahenduse see, mida  väärtustatakse kõige enam. Näiteks võib küberruumis käitumisel üks isik lähtuda õigusest sõnavabadusele, teine aga hoopis õigusest privaatsusele.